Liiga vähe sööta mahepõllumajanduslikuks seakasvatuseks
Homme toimub Berliinis põllumajandusministrite erikonverents, mille fookuses on "loomakasvatuse ümberkujundamine". Loomakasvatuse ümberkorraldamise föderaalne programm on mõeldud investeeringute soodustamiseks liigikohastesse laudasüsteemidesse ja suure osa jooksvatest lisakuludest võrreldes seakasvatuse valdkonna seadusandlusega. Bioland suhtub praegustesse plaanidesse kriitiliselt ja nõuab rakendusmeetmete täiustamist. Biolandi põllumajanduspoliitika juhi Gerald Wehde kommentaar:
„Maheloomakasvatuse arendamine on föderaalvalitsuse 30-protsendilise mahepõllumajandusliku maa sihtimise keskne punkt. Kavandatav märgistusseadus, kus mahe on eraldi kasvatustasemena, seab selleks juba olulise raamistiku. Föderaalne programm loomakasvatuse ümberkorraldamiseks on veel üks oluline ehitusmaterjal. Praeguses eelnõu versioonis aga röövib see mahepõllumeestelt igasuguse motivatsiooni. Maheseakasvatajate valdkonna dünaamilise arengu jaoks peab Cem Özdemiri juhitav ministeerium muutma föderaalprogrammi õiglasemaks ja sihipärasemaks. Kohandada tuleb rahastatavate elamutüüpide „värske õhu laud“, „õues/karjamaa“ ja „mahemaja“ jooksvate lisakulude juhendite rahastamissüsteemi. Kuna kavandatud ühtse ülempiiriga kõikidel kasvatustasemetel on mahepõllumajandusettevõtted väga ebasoodsas olukorras. Kes lubab 70 või 80 protsenti lisakuludest doteerida, peab seda ka mahepõllumajandusliku seakasvatuse puhul täitma. Bioland nõuab seetõttu mahepõllumajandusettevõtete liiga madalate piirmäärade kaotamist. Lisaks tuleb võtta aluseks tegelikkust kajastav tehniliselt põhjalik kalkulatsioon mahepõllumajandusettevõtete lisakulude kohta. Eelkõige tuleb arvesse võtta ka söödakulusid ja suurenenud tööjõukulusid. Need on mahepõllumajandusettevõtete suurimad kulukogumid. Mahesööda kõrge kvaliteet on EL mahemääruse järgi "mahe" kasvatusviisi elementaarne osa, erinevalt puhtast loomade heaolu klassifikatsioonist. Selline lähenemine oleks seega igati loogiline. Vastasel juhul jäävad mahepõllumajandusettevõtted oma suurenenud kuludega ja loomakasvatuse ümberkujundamine kaotab oma suurima potentsiaali. Kui tahad 30. aastaks 2030 protsenti mahepinda, pead rahastuse korraldama nii, et mahepõllumajanduslik seakasvatus ei jääks ühe protsendi juurde.
Jooksvate lisakulude edendamise taust
Jooksvate lisakulude toetamisel kavandab põllumajandusamet diferentseeritud lähenemist sõltuvalt loomade arvust. Loomatoetus peaks katma 80 protsenti lisakuludest võrreldes seaduses sätestatud miinimumnormiga, kui aastas müüdavate nuumsigade või põrsaste arv ei ületa 1.500. Toetuse määr langeb kuni 70 nuumsea või põrsa koguse puhul 6.000 protsendini. Vastav emistoetuse piirmäär peaks olema vahemikus 50–200 looma aastas.
Väliseksperdid arvutavad kolme abikõlbliku kasvatusmeetodi jooksvad lisakulud. Rahastamissuunises nähakse ette ülempiir, mis seab mahepõllumajanduslikud seakasvatajad teiste kasvatusviisidega võrreldes selgelt ebasoodsamasse olukorda. Toetus ühe looma ja aasta kohta ei tohiks ületada 750 eurot, mis on korrutatud nuumsigade puhul koefitsiendiga 0,05, põrsaste puhul 0,03 ja emiste puhul 0,5. Nuumsea eest oleks maksimaalne toetus 37,5 eurot. Seega oleks 80-protsendilise toetusmäära juures jooksvate lisakulude ülempiir veidi alla 47 euro. See summa ei kata kuidagi mahepõllumajandusliku sigade nuumamise lisakulusid. "Värske õhu laudast" pärit sigade puhul kaetakse lisakulud kõrgeima toetusmääraga 70 või 80 protsenti väiksema loomade heaoluga, mahesigade puhul vaid 30 protsendi ringis. See ei anna mingit stiimulit mahepõllumajanduslikule seakasvatusele üleminekuks ja loomade heaolu kõrgeks tasemeks. Bioland nõuab seetõttu mahepõllumajandusliku seakasvatuse ülempiiri juhendist ilma asendamiseta eemaldamist.
